Katiekk/Shutterstock.com
1995. aasta novembris allkirjastati avaldus, milles taotleti Eesti vastuvõtmist Euroopa Liitu, ning mõne aasta möödudes alustati ametlikke liitumisläbirääkimisi. Vähem teatakse, et selles liitumises mängisid olulist rolli ka standardid.
Standardimine taasiseseisvumise järgselt
Standardiamet moodustati 1990. aasta jaanuaris majandusministri haldusalas. Paarikümne töötajaga Standardiameti põhiülesanneteks olid standardimise, metroloogia ja akrediteerimise suunamine ja koordineerimine Eestis.
Vastloodud standardimisorganisatsiooni üheks esimeseks ülesandeks oli muretseda Standardiameti raamatukogusse esimesed Euroopa ja rahvusvahelised standardid.
Üleminek turumajandusele ja soov ühineda Euroopa Liiduga nõudis võimalikult kiiret standardimise ümberkorraldust nii Eestis kui ka teistes Balti riikides.
Noppeid standardimisuudistest
1993. aasta – Esialgu lepitakse kokku standardite tähistuses kasutada tähti EV ST. Alles hiljem võetakse kasutusele tähistus EVS. Standardi keele osas ollakse üksmeelel – Eesti ekspertide loodud standard peab olema eesti keeles (Euroopa standardid inglise keeles).1993. aastaks oli kasutusele võetud esimesed 48 Eesti standardit. Varasema kohustusliku standardimissüsteemi (GOST, OST) tõttu oli uus lähenemine alguses paljudele võõras.
Kuid Eestil oli hea võimalus õppida oma Euroopa kolleegide kogemustest. Üheks esimeseks standardiorganisatsiooniks, kellega koostööd tehti oli Soome Standardiliit. Ümberkorralduste läbiviimisel toetasid Balti riike ka teised Põhjamaad – näiteks Rootsi, Taani ja Islandi standardimisorganisatsioonid.
Soov liituda Euroopa Liiduga
1994. aastal toimus Euroopa ekspertide ja Eesti Standardiameti kohtumine, mille käigus arutati standardimis-, sertifitseerimis- ja metroloogiasüsteemide vastavust Euroopa Liidu liikmesriikide süsteemidele. Arutati ka edasise koostöö suundi ja konkreetseid projekte, mille kaudu Euroopa Liit saab aidata süsteeme täiustada.
Esmalt tähendas see, et tuli kuuluda Euroopa standardikomitee CEN ja Euroopa elektrotehnika standardimiskomitee CENELEC täisliikmete hulka. See tõi endaga kaasa kohustuse võtta kõik Euroopa standardid üle rahvusstandarditeks.
1996. aasta – Avaldatakse 150. standard EVS-EN 286-1, mis käsitleb surveanumaid. Kümnendi teises pooles, koos uute standardimise komiteede loomisega, hakkas standardite arv kiiresti kasvama.
CEN ja CENELEC-i täisliikmeks võis saada aga alles siis, kui 80% Euroopa standarditest on üle võetud.
Luuakse Eesti Standardikeskus
Kümnendi lõpus oli kavas Standardiameti jagunemine kaheks: akrediteerimisosakonna alusel tuli moodustada akrediteerimise sihtasutus (EAK) ja standardite suunal mittetulundusühinguna uus standardimisorganisatsioon (EVS). 14. jaanuaril 2000 allkirjastati Eesti Standardikeskuse asutamisleping.
Standardimise suunamine oli seni olnud valitsusasutuse ülesandeks, kuid nüüd loodi selle asemele uus eraõiguslik standardiorganisatsioon.
2001. aastat pidas Standardikeskus lausa rekordiliseks. Eesti standardite arv ületas 6000 piiri. Saavutatud sai ka CEN-i liikmeks saamisel nõutav 80%. Samuti lasus Eestil kohustus üle võtta CENELEC-i standardid vähemalt 80% ulatuses ning 2004. aastal sai EVS-ist CEN ja CENELEC-i täisliige.
Eesti jaoks oli see oluline samm liitumisel Euroopa Liiduga ja 1. mail 2004 saigi Eesti Euroopa Liidu täieõiguslikuks liikmeks.
Standardimise ühtlustamine Euroopa nõuetega avas Eesti ettevõtjatele uksed ühtsele turule🡭.